Bert oli väga hea laps. Ta oli lahke, sõnakuulelik, aus ja isetu. Ent siiski oli tal üks suur viga – ta unustas alati kõik ära!
Olenemata sellest, kui tähtis ülesanne talle antud oli, vastas ta alati samamoodi: „Ma unustasin.“ Kui ta pidi oma õpetajale kirja viima, leidis ema selle õhtul ikka poisi taskust. Kui ta saadeti poodi, et sealt kiiresti midagi õhtuse tee kõrvale tuua, naasis ta tükk aega hiljem ilma selleta, mida ta poest tooma pidi, kuid tema vastus oli sama: „Ma unustasin.“
Tema ema ja isa pidasid omavahel nõu ning otsustasid midagi ette võtta, et nende pojal hakkaksid asjad paremini meeles püsima.
Jõulud olid lähenemas ja väike Bert tegi hoolega nimekirja kinkidest, mida ta Jõuluvanalt saada soovis. Ema hoiatas: „Jõuluvana võib mõned neist asjadest ära unustada.“
„See ei ole võimalik,“ vastas Bert, „sest ma panen kõik paberile kirja: kelk, uisud, trumm ja viiul. Kui Jõuluvana mu sussi sisse vaatab, leiab ta selle kirja ja saab siis selle järgi kõik need asjad ükshaaval kuuse alla panna.“
Jõuluhommikul ärkas Bert juba varakult, kibeledes kuuse alla piiluma. Ema oli oma toas peidus, sest teadis, millega Jõuluvana oli hakkama saanud.
Lõpuks kuulis ta poissi aeglaste sammudega oma toale lähenemas. Bert avas vaikselt ukse ja läks ema juurde. Käes hoidis ta nimekirja, mis oli tema kingisoovide loetelust palju pikem. Ta pistis selle emale pihku, endal silmad pisarais. „Vaata, mille Jõuluvana mulle jättis! Ta oleks võinud mulle vähemalt ühe asja tuua!“
Ema vaatas seda paberilehte. Sellel oli kirjas kõik, mida poisil oli viimase poole aasta jooksul palutud teha. Nimekirja lõppu oli suurelt kirjutatud: „MA UNUSTASIN!“
Bert nuttis tund aega jutti. Lõpuks ütles ema talle, et nad lähevad kõik koos vanaisale külla ja seal on ka jõulukuusk – võib-olla on selle all midagi talle…
Imelik lugu küll, aga kõik kingid, mida Bert oli Jõuluvanalt soovinud, olid vanaisa jõulupuu all kenasti olemas! Tema rõõm oli suur. Kas see õppetund ravis ta unustamise kombest terveks? Mitte otsekohe, kuid sellest päevast peale hakkasid asjalood muutuma. Kui ema andis talle mõne ülesande ja märkas, et poiss ei kuula teda, ütles ta: „Pea meeles, et Jõuluvana ei unusta!“ See toimis alati…
Mida järeldada sellest loost täiskasvanute maailmas? Võib-olla seda, et lihtne on unustada, milline on meie vastutus teiste inimeste ning laiemalt ühiskonna ja maailma ees – nii oma tegudes kui ka sõnades. Kohuse- ja vastutustundlik ellusuhtumine ning oskus ja julgus öeldu ja tehtu eest vastutus võtta on väärtused, mille olulisust tuleb aeg-ajalt meelde tuletada ka täiskasvanutele. Sealt edasi on meie enda teha, millise eeskuju me oma järeltulevatele põlvedele seame.
Kauneid jõule!
Inspiratsioon: www.storyberries.com
