Tänapäeval soovivad paljud lapsevanemad hakata oma lastele võõrkeeli tutvustama juba enne kooli. Et selline keeleõpe oleks edukas, tuleb järgida mõnesid põhimõtteid.
Millal on õige aeg keeleõppega alustamiseks?
Sellele küsimusele ei ole ühest vastust, kuid enamik keeleteadlasi nõustub, et mida varem, seda parem. Ühed pooldavad keeleõppega alustamist juba beebieas, sest lapsel olevat palju lihtsam rääkida mitut keelt, kui tema aju on omandanud nende keelte struktuuri samaaegselt. Teised leiavad, et keeleõppega tuleks oodata, kuni laps suudab end oma emakeeles võõrastele arusaadavalt väljendada ning mõistab, et erinevaid asju saab erinevates keeltes nimetada erinevalt. Varajase keeleõppe pooldajad tuginevad sellele, et on olemas nn „kriitiline periood“, mil lapse aju on piltlikult öeldes nagu käsn ja uutele keeltele kõige vastuvõtlikum – see periood kestvat kuni puberteedini (ja mõnede spetsialistide arvates vaid kuni 6.–7. eluaastani). Pärast seda ei kaota lapsed oma võimet võõrkeeli õppida, ent keele omandamise protsess ei ole enam nii loomulik kui väiksemana.
Kuidas lapsed võõrkeeli omandavad?
Beebidel on oma emakeele omandamisel nn „vaikne periood“, mil nad kuulavad ja tajuvad keelt ning suhtlevad näoilmete ja žestide teel. Võõrkeelt õppivatel lastel on samasugune periood, mil nad saavad võõrkeelest juba aru, kuid ei oska veel ise selles keeles rääkida. Sel perioodil ei tohiks sundida last sõnu kordama ega dialoogi pidama, vaid vestlus peaks olema ainult ühepoolne. Sundimine võib tuua kasu asemel hoopis kahju ning tekitada lapses stressi. Mida noorem on laps, seda pikem võib see vaikne periood olla (pool aastat või kauemgi).
Mõne aja pärast hakkab laps vestluse käigus või suvalistel hetkedel ütlema üksikuid sõnu või lühemaid fraase (tüdrukud sageli kiiremini kui poisid). Laps on need meelde jätnud ja matkib hääldust. Sealt edasi hakkab laps aja jooksul moodustama fraase, mis koosnevad ühest mällu talletatud sõnast, millele ta lisab sõnu oma sõnavarast. Sõltuvalt võõrkeelega kokku puutumise sagedusest ja selle kogemuse kvaliteedist hakkab laps tasapisi looma täislauseid. Tema kõne on enesekeskne – ta räägib enamasti endast, teda ümbritsevatest asjadest ja parajasti aset leidvatest olukordadest.
Valmis tuleb olla ka frustratsioonihetkedeks. Isegi kui alguses on keeleõpe lapse jaoks hästi põnev, võib teda ühel hetkel tabada frustratsioon, kuna ta ei suuda väljendada oma mõtteid võõrkeeles nii hästi, kui tahaks. Sellistel hetkedel tuleb lapsele toeks olla ja aidata tal takistustest üle saada.
Põhimõtted, mida tuleks järgida väikelapsele/koolieelses eas lapsele võõrkeele õpetamisel
Kasuta ära lapse loomulikku uudishimu
Lapsed on oma loomult uudishimulikud ja tahavad suhelda. Just uudishimu tekitab neis soovi ja vajaduse õppida. Seetõttu on väga oluline võõrkeele õpetamisel lapse loomupärast uudishimu alal hoida.
Lapse tähelepanu hajub kergesti
Laste keskendumisvõime on üsna madal – mida väiksem laps, seda kergemini hajub tema tähelepanu. Seega tuleb lapsele võõrkeele õpetamisel kasutada tegevusi, mis on tema jaoks köitvad. Väldi liigset teooriat – laps ei ole veel teadlik õppija ning igasugused keelega seotud mõisted (häälik, lause jne) on tema jaoks arusaamatud ja igavad.
Laps vajab turvatunnet
Laps vajab võõrkeele omandamiseks turvalist ja stimuleerivat keskkonda, kus vanema juhitud tegevused ja lapse eakohased võimed on omavahel tasakaalus. Keeleõpe peaks olema seotud lapse jaoks põnevate igapäevaste tegevustega, mis on talle juba tema emakeeles tuttavad (nagu nt pildiraamatu vaatamine). Niimoodi ei pea ta õppima kaht uut asja – uut mõistet ja uut keelt –, vaid ainult võõrkeelt, et rääkida millestki, mis on talle juba tuttav.
Keeleõpe peab olema mänguline
Laps õpib kõige paremini mängude ja mänguliste tegevuste käigus, mis rahuldavad tema uudishimu ning on põnevad ja vaheldusrikkad, sest niimoodi säilib tema motivatsioon võõrkeelt „õppida“. Koolis kasutatav metoodika ei sobi enamasti väiksemate laste õpetamiseks.
Keeleõppesse tuleb kaasata mitmed meeled
Uute sõnade õppimisel peaksid olema haaratud võimalikult mitmed meeled – kuulmine, nägemine, kompamine jne. Õppige koos näiteks värve ja kujundeid, nimetage majapidamises leiduvaid esemeid, mängige võõrkeelseid sõnaseletusmänge, joonistage, meisterdage, liikuge. Üks tõhusamaid meetodeid võõrkeele õpetamisel on võõrkeelsete lastelaulude kuulamine. Halba ei tee ka mõõdukas koguses ekraaniaja andmine – näiteks veebipõhised keelerakendused või lapse lemmikmultikad võõrkeeles. Siinkohal on aga ülimalt oluline täiskasvanu kohalolu, sest lapse istutamine televiisori või nutiseadme ette ei ole õpetamine.
Keeleõpe peab olema lapse jaoks jõukohane, kuid samas väljakutse
Lapse õpetamisel on hea illustreerida oma kõnet liigutuste, piltide või asjadega ning lapsele antavad juhised peavad olema lihtsad ja selged. Õppeprotsess ei tohi olla ei liiga kerge ega liiga raske – vastasel juhul kaotab laps huvi. Jõukohane materjal pakub lapsele edutunnet, mis tõstab motivatsiooni keeleõppega edasi minna.
Enne kõne ning alles siis lugemine ja kirjutamine
Osaoskusi õpetades tuleks edasi liikuda järgnevalt: kuulamine → kõnelemine → lugemine → kirjutamine. Kiirustada ei maksa – enne lugema õppimist peaks laps olema tuttav võõrkeele hääldusega, et mitte harjuda lugema oma emakeelest tuleneva aktsendiga.
Tekita loomulikke suhtlussituatsioone
Kõige rohkem toetab lapse keelelist arengut suhtlus ja võimalus õpitut reaalselt kasutada. Kui laps on selleks valmis, erguta teda võõrkeelt kasutama ja dialoogi pidama.
Ära pahanda, kui laps eksib
Lapsed ei karda keeltega mängida ja eksimise hirm ei pärsi nende arengut (nagu see on üsna tihti täiskasvanute puhul). Vigade tegemine on loomulik osa õppeprotsessist – ära ütle lapsele, et ta on eksinud, kuna see võib teda heidutada. Kui laps eksib, korda sama asja õigesti, ning aja jooksul hakkab ta end ise parandama.
Ära unusta last kiita
Laps vajab pidevat julgustamist ja kiitust hea töö eest, kuna igasugune eduelamus motiveerib. Laps õpib kõige paremini, kui ta tunneb, et teda väärtustatakse ja kuulatakse. Pööra lapsele tähelepanu, näiteks pöördu tema poole nimepidi. Kui ta soovib end väljendada, lase tal seda teha, sest lapse rääkimishuvi eiramisel võib see sootuks kaduda.
Miks on varajane keeleõpe kasulik?
Väidetavalt on lastel, kes on esimese võõrkeele omandanud väikelapse- või koolieelses eas, edaspidises elus lihtsam omandada ka teisi võõrkeeli. Juba väiksena võõrkeele omandanud lapsel on suurema tõenäosusega parem hääldus ning keele- ja kultuuritunnetus. Keelte õppimine arendab kuulamise, vaatlemise, probleemide lahendamise ja kriitilise mõtlemise oskust, mis tuleb kasuks ka muudes eluvaldkondades. Nii et head õppimist!
Inspiratsioon: okobeebi.ee, bilingualkidspot.com, britishcouncil.org, brainscape.com, innove.ee
