Müüt nr 1: hea tõlkija on ka hea tõlk (ja vastupidi)
Tegelikult on „tõlkija“ ja „tõlk“ kaks erinevat ametit. Tõsi – mõlema puhul on hädavajalik väga hea keeleoskus, kuid töö iseloom on täiesti erinev. Tõlkijad töötavad kodus või kontoris arvuti taga, neil on võimalus kasutada erinevaid abivahendeid ja internetti ning nad saavad oma töö tulemuse mitu korda üle vaadata. Tõlgid töötavad kas tõlkekabiinis või inimeste ees (mis eeldab avaliku esinemise julgust), enamasti ilma interneti ja sõnastiketa ning neil ei ole võimalik juba välja öeldud sõnu tagasi võtta. Samuti erineb tõlgi ja tõlkija töö tulemus. Hea tõlk suudab kõneleja sõnumi edasi anda reaalajas, vigadeta ja õigete nüanssidega ning midagi välja jätmata või lisamata. Tõlkija peab looma tõlketeksti, mis kõlaks nii, nagu see olekski algselt kirjutatud sihtkeeles, ning vastaks erinevatele õigekirja-, terminoloogia-, stiili- ja vormindusreeglitele.
Müüt nr 2: tõlkida oskab igaüks, kes räägib vähemalt kaht keelt
Üsna sageli öeldakse tõlketeenuse tellimisel: „Tõlgiksin selle ise ära, aga mul lihtsalt ei ole selleks aega.“ Teatav tõde selles küll on, sest mittetõlkija jaoks võib see töö tõesti olla hirmus aeganõudev, ent lisaks ajakulule on muidki põhjuseid, miks tasuks tõlkimine jätta professionaalidele. Kahe keele oskamine rahuldaval tasemel ei ole tõlkimiseks piisav. Tõlkija töö nõuab soovitatavalt, ent mitte ilmtingimata, keelealast haridust (sest tegelikud teadmised ja vilumus omandatakse eelkõige praktilise töö käigus), järjepidevat enesetäiendust tänapäevase keelekasutuse ja erialakeele osas, oskust kasutada abimaterjale ja tõlkeabiprogramme ning teadmisi tõlgitava teema kohta. Vajalikud on ka lähte- ja sihtkeele kultuuritausta tundmine ning kaasasündinud või kogemuse läbi omandatud keelevaist. Tihti annabki parima tulemuse kombinatsioon suurepärasest keelevaistust ja mõne teise, spetsiifilisema eriala tundmisest. Ja veel – tõlkimiseks peab olema annet. Seepärast ongi häid tõlkijaid palju vähem kui mitut keelt valdavaid inimesi.
Müüt nr 3: hea tõlkija oskab paljusid keeli
Tõlkijatelt küsitakse tihti: „Mitut keelt sa oskad?“ Tõepoolest valdavad tõlkijad sageli rohkem kui kaht keelt, kuid kasutavad neid keeli nn „passiivsete keeltena“ (nt terminitöös, vestlemisel või lugemisel) ja on harva hüperpolüglotid. Enamasti on tõlkijad spetsialiseerunud ühele või maksimaalselt kahele keelepaarile, millega nad töötavad, sest piisavate teadmiste ja rikkaliku aktiivse sõnavara omandamine võõrkeeles nõuab aastatepikkust praktikat.
Müüt nr 4: tõlkija töötab ühtviisi hästi ühe keelepaari mõlemal suunal
Oma emakeelest võõrkeelde tõlkimine ei ole tõlkija jaoks kunagi sama, mis võõrkeelest emakeelde tõlkimine. Emakeelde tõlkimine on tõlkija jaoks alati lihtsam ja enamasti on ka tulemus kvaliteetsem. Rahvusvaheliselt levinud tava kohaselt peakski tõlkija tõlkima eelkõige oma emakeelde, sest selle keele omapära ja kasutuskeskkonda tunneb ta kõige paremini. Võõrkeele valdamine emakeele tasemel oleks võimalik ehk ainult siis, kui tõlkija oleks väga pikka aega (nt lapsest saati) elanud välismaal vastavas keelekeskkonnas, kuid sellisel juhul võib juba küsida, milline keel õigupoolest on tema emakeel.
Müüt nr 5: tõlkija peab suutma tõlkida hästi mis tahes valdkonna tekste
Mitte ükski tõsiselt võetav tõlkija ei väidaks iial, et tõlgib vabalt kõikide valdkondade tekste. Tõlketöös ei tõlgita mitte sõnu (mis oleks otsetõlge), vaid antakse edasi mõtet. Selleks on vaja tunda tekstis käsitletavat valdkonda ehk teemat. Tõlkijad spetsialiseeruvad tavaliselt kahele-kolmele valdkonnale, mis pakuvad neile huvi või on seotud näiteks nende hariduse või varasema töökogemusega. Kindlale valdkonnale spetsialiseerumine eeldab selle valdkonna ja erialakeele tundmist ning pidevat tööd selle valdkonna tekstide ja terminoloogiaga. Loomulikult tuleb ka kindlale erialale spetsialiseerunud tõlkijatel ette vajadust uurida järele asju, mida nad ei tea, kuid seegi eeldab teatud lähteteadmiste olemasolu. Näiteks tehnikatõlgete puhul esineb väga tihti tõlkimist kolmanda keele kaudu ja kui see nn „vahetõlge“ ei ole kuigi kvaliteetne, peab tõlkija kasutama oma teadmisi ja loogikat (ja Google’it), et lõpptulemus oleks korrektne ja täpne.
Müüt nr 6: korrektuur/toimetamine garanteerib tõlke kvaliteedi
Tegelikult tuleb kvaliteetse tõlke saamiseks valida sobivaim tõlkija. Ja ei – see ei tähenda „soodsaimat“. Kui tekst on tõlgitud halvasti või suisa valesti, ei suuda ükski korrektor sellega imet teha. Toimetaja aitab veel midagi päästa, ent sellisel juhul tuleb arvestada suure ajakuluga ja, mis seal salata, ka suurema rahakuluga. Muidugi on tähtis ka sobiva korrektori/toimetaja valimine – kui toimetaja on lohakas või kehva väljaõppega või ei ole tuttav kliendi/projektiga, võib ta tõlkesse hoopis vigu lisada või algse tõlkija õiged tõlkevasted valeks parandada.
Müüt nr 7: tõlge on kvaliteetsem, kui sellega töötavad mitu tõlkijat
Nagu juba ülal mainitud, tuleb tõlke kvaliteedi tagamiseks valida vastava teksti jaoks sobivaim tõlkija. Tõlkijatel on erinev stiil (ja ka tase). Kui tähtaeg hingab kuklasse ja mitme tõlkija kasutamine on paratamatu, peab projektiga töötavatel tõlkijatel olema juurdepääs ühistele ressurssidele (tööjuhendid, sõnastikud, abimaterjalid jms), et teha koostööd, ja kogu tõlkeprotsessi vältel peab nende tööd koordineerima üks inimene. Samuti on soovitatav lasta tõlge hiljem ühtlustada, et tulemus oleks ühtlane nii terminoloogia, stiili kui ka üldise kvaliteedi osas.
Müüt nr 8: masintõlke toimetamine aitab kulusid kokku hoida
Kõik on kuulnud Google Translate’ist ja on tõenäoliselt ka seda kasutanud, kuid lisaks laialt kasutusel olevatele tasuta tõlkevahenditele on olemas ka mitmeid professionaalseid masintõlkeprogramme. Mõnikord arvatakse, et nende vahenditega loodud masintõlke toimetada laskmine on soodne lahendus. Tegelikkuses võtab masintõlke võrdlemine lähtetekstiga ja kunstlike keeleliste struktuuride toimetamine sageli rohkem aega kui teksti nullist tõlkimine. Sellest, miks masinad ei asenda tõlkimisel inimesi, saate lähemalt lugeda allpool.
Müüt nr 9: masintõlge võtab inimestelt töö üle
Paljud kardavad, et masintõlge lööb tõlkijad turult minema. Kui veel mõned aastad tagasi andis Google Translate ka lihtsaimate lausete tõlkimisel naljakaid tulemusi, siis tänapäeval võimaldab see inimestel ka neile täiesti tundmatus keeles kirjutatud tekstide puhul enam-vähem aru saada, millest jutt käib. Ent inimkõne kätkeb tohutult palju erinevaid nüansse ja kontekste, mitmetähenduslikke sõnu ning stiililisi ja pragmaatilisi aspekte, mida tõlkeprogrammid enamasti ei taju. Just siin tulebki mängu professionaalne tõlkija. Tõlkija ei tõlgi iga sõna mehaaniliselt sõnastiku järgi, vaid loob teksti, hinnates seejuures teksti iseloomu, stiili, eesmärki jms. Samuti on lähtetekstides sageli vigu, loogilisi vasturääkivusi või ebaselgeid kohti, mis tulevad eriti esile tõlkimise käigus ning vajavad parandamist – ka sellega ei saa masintõlkeprogramm iseseisvalt hakkama. Seega ei asenda ükski arvuti ega programm tõlkijat täielikult.
Müüt nr 10: üks õige tõlkija töötab ise, mitte ei looda tehnoloogiale
Tehnoloogia- ja internetiajastul ei tööta enam mitte ükski tõlkija pastaka ja paberiga raamatukogus kõrgete sõnastikuvirnade vahel. Seda tuleb küll ette, eriti näiteks teaduskirjanduse tõlkimisel, kuid see ei ole enam ammu ainus tööviis. Tehnoloogiaalased arengud, eelkõige tõlketarkvarade näol, lihtsustavad tõlkijate tööd märkimisväärselt. Kui arvuti ei asenda inimeste stiili- ja kontekstitaju, siis mälu puhul on lugu teine. Inimmälu ei suudaks iial talletada nii palju erinevaid termineid kui tõlketarkvarade tõlkemälud. Tõlkemälud lihtsustavad terminite otsimist ja terminibaaside korrastamist, mis omakorda kiirendab tõlkeprotsessi ja parandab lõppkvaliteeti, ning just seda tõlkijatelt oodatakse – kiiret ja kvaliteetset tööd. Seega on parim kombinatsioon tehnoloogia KOOS inimmõistusega.
Inspiratsioon:
https://www.quantumbooks.com
http://www.etbl.ee
