Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine viib mõtted eesti keelele ja selle muutumisele ajas. Maailm meie ümber areneb pidevalt ning ühes sellega arenevad ka keel ja sõnavara, mis on keele kõige muutlikum osa ja oma ajastu peegel. Grammatikareeglid muutuvad pikkamisi, ent ühiskonna kiire arengu perioodidel, mil uus maailmapilt nõuab uusi väljendusviise, areneb sõnavara kiiresti. Näiteks võib tuua Eesti taasiseseisvumise perioodi 1990. aastatel, Eesti astumise Euroopa Liitu või tehnoloogia arengu. Elu lihtsalt sunnib meid kasutama uusi mõisteid ja võtma nende mõistete väljendamiseks tarvitusele uusi sõnu.
Peale väliste tegurite (nagu majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised muutused, teaduse ja tehnoloogia areng, kontaktkeeled, väljendusvajadus ja keelehoiakud) on sõnavara muutumise taga ka keele sisemine areng. See tähendab seda, et eesti keel on jõudnud arenguetappi, kus saab hakata seda rikastama ning otsima olemasolevate väljendite kõrvale ja asemele uusi ja paremaid – näiteks lühemaid sõnu sõnaühendite või pikkade liitsõnade asemele või omasõnalisi vasteid seni kasutusel olnud võõrsõnadele.
Suuremad sõnavaralised muutused võivad tekitada kõhkluseid, kas kõik uus ikka on vajalik. Selles osas on keeleteadlased ja –kasutajad läbi aegade jagunenud kaheks. Üks pool arvab, et eesti keelt tuleks kaitsta igasuguste võõrmõjude, eriti inglise keelest pärinevate tsitaatsõnade eest. Teine pool leiab, et kõik uued sõnad on vajalikud – kas või selleks, et keelele „vürtsi“ lisada. Kuidas siis otsustada, mis teeb keelele head, mis halba? Uno Mereste on öelnud, et sõnavara muutumine ei allu keeldudele ega käskudele ja ohu tõsidus oleneb ühelt poolt keelekasutajast, teiselt poolt keele kui süsteemi spontaanse enesekaitse toimimisest. Et viimane on eesti keeles hästi välja arenenud, jõuab meie keel varem või hiljem seisundisse, kus liigsed toorlaenud hakkavad enamikule keelevaldajaist tunduma tarbetu ja vastuvõetamatuna (Keel ja Kirjandus, 2009).
Tasub märkida, et keele püsivuse seisukohalt on keeleuuendustest suurem probleem selle rääkijate arv. Haridusministeeriumis valmiva „Eesti keelevaldkonna arengukava 2018-2027“ eelnõus tõdetakse, et UNESCO üheksa erineva näitaja põhjal ei ole eesti keel ohustatud keelte hulgas, ent siiski on eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv seoses sündimuse pideva vähenemisega kahanemas. Nimetatud arengukavas rõhutatakse eesti keele tähtsust rahvuse identiteedi looja ja hoidjana – see on eesmärk, mille nimel töötavad nii keeleuuendajad kui ka keelehooldajad, püüdes samas tagada eesti keele funktsionaalsuse igas olukorras ja vastavuse tänapäevastele vajadustele.
Uuendused ei sureta keelt välja, vaid muudavad seda. Keele saatust mõjutavad pigem keelehoiakud, mida kujundavad keelekasutajad ehk me kõik ise. Uuendustele tuleb olla avatud, kuid ka muutuvat keelt peab harima ja korrastama. Uute sõnade lisandumine eesti keele sõnavarasse on paratamatu, aga meie valime, milliseid neist kasutama hakkame. See omakorda määrab selle, millise emakeele me järeltulevatele põlvedele pärandame.
Keeleait soovib kõigile kaunist vabariigi aastapäeva! Elagu Eesti!
Inspiratsioon: Keel ja Kirjandus, Eesti Keele Käsiraamat, Novaator, Postimees
